Minu Florida

See on jätk eelmisele postitusele. Kuna ma kirjutasin oma muljeid pidevalt Wordi faili, siis kokku tuli üks ülipikk tekst, aga kuna siia ei saagi ühte hiigelsuurt postitust teha, siis tuleb leppida kahega:)

....................

Kuna Orlandost sõitsime ära alles 31. Dets siis tuligi otse Fort Lauderdale sõita, kus pidime uue aasta vastu võtma. Fort Lauderdale on Miamist natuke üleval pool ning  ka väga armas linnake. Seal on vist isegi rohkem väga ilusaid villasid, jahte ja kaatreid. Pole sellist hullu möllu nagu Miamis, inimesed on vb natuke vanemad ka, aga ikkagi külastamist väärt paik. Aastavahetuseks olime planeerinud reisi kõige uhkema hotelli Westin. See oli hoopis teistsugune, kui need, kus ma enne käinud olen. Kaasaaegne ja lahekutikas. Meie põhiparty toimus ühes megaarmsas restoranis, mis oli  privaatne ja õues, ookeani ääres ja tervet õhtut saatis meid kuuvalgus. Nii koht kui söök olid mõlemad suurepärased. See oli nii ilus kõik üheskoos, et seda siin sõnadega on raske kirjeldada ja pildi peale ei jäänud see ammugi nii nagu see päriselt oli. Üritasin selle õhtu endale igavesti mällu söövitada, et hiljem seda head mälestust meenutada. Pärast õhtusööki suundusime põhitänavale Las Olas, kus pidi toimuma meie arvates ilutulestik, mida kahjuks ei toimunud. Mul pole õrna aimugi, miks seda ei toimunud. Omaette vaatamisväärsus oli väga väga palju rahvast ja väga väga palju USA politseinike ja vilkureid. Meie sõpradel õnnestus nendega isegi üks sõpsipilt teha. Igatahes ilutulestiku asemel oli hoopis mingi pallike, mille langemist kõik jälgisid, ja kui see lõpuks maas oli, siis oli uus aasta käes. Nagu New Yorgi pall aga paljuuu väiksem. Megamini variant. Pärast seda suundusime randa šampust jooma. 

Olime veel pärast av ühe öö seal, ja siis tuli jälle kõik kokku pakkida ja uuesti Miami Beachile suunduda. Miami Beach oli vaieldamatult minu kõige lemmikum paik Floridas. Nii armas ja üllatavalt kodune tunne oli sinna tagasi tulla. Saatuse tahtel saime oma vanasse hotelli tagasi, kuna esimene, kuhu pidime jääma, oli hoopis tellingute all ja ehituse järgus, seega me ei oleks elusees leppinud sellega, et 8 hommikul kella neljani päeval käib räige puurimine ja betooni lõhkumine. Nii me siis jõudsime tagasi oma Boulan South Beach hotelli ja see oli lihtsalt meie kõigi lemmikuks saanud siin. Ülisuured toad, korraliku köögiga, samal ajal stiilne sisustus, nii peatänav Lincoln Road kui ka rand asuvad väga lähedal. Mida hing veel tahta saab? Väike kurbus hakkas seal hinge saabuma, kuna ei tahtnud üldse veel ära minna. Viimased päevad möödusid rannas mõnuledes ja shopates. Rõhk sõnal shoppamine, kuna siis hakaks juba vaikselt paanika tekkima, et okou polegi midagi nagu ostnud, ainult koguaeg vaatamas käinud. Me olime lihtsalt tõesti liiiiga palju igal pool poodides käinud. Kokku käisime viies outletis üle Florida ja mitmes kaubanduskeskuses ja tänu sellele hakkas kõik kaup nii korduma, et ei tahtnud/ osanudki midagi osta. Samas ei julgenud ka, kui tead, et nagunii lähed veel tuhandesse uude poodi. Nii me tegimegi emaga Lincoln Roadil ja Macy’ses viimased  aga väga head ostud.

Eelviimasel päeval sõitsime Palm Beachile, kuna meie sugulane ehk issi täditütar elab juba ammustest aegadest Floridas, ning kuna me polnud saatuse tahtel varem jõudnud kokku saada, siis jäi see eelviimasele päevale. Palm Beach on Fort Lauderdalest põhja pool ja samamoodi rannikul. Sama ilus koht kui Fort Lauderdalegi. Väga lahe oli näha tõelist Ameerika kodu ja tõelisi ameerika inimesi nii lähedalt. Nimelt oli terve nende perekond täiesti amerikaniseerunud, aga pereema ise rääkis puhtalt eesti keelt. Lapsed olid niii numparid, voodid laeni kõrged ja telekas terve maailma suurune. Käisime kõik koos külmutatud jogurtit ja sushit söömas, megalahedas kommipoes, kus oli absoluutselt kõike, mida lapsehing ihaldada võiks ja niisama jalutamas. Ülitore oli ja nii palju jäi Palm Beachist nägemata, aga aega lihtsalt ei olnud. Kui meil oleks nädal aega veel olnud, oleks saanud igal pool kõik otsad kokku tõmmata, täpselt nii palju päevitada ja täpselt niipalju kõigest näha, kui hing tahtis. Kuna see nädal jäi puudu, siis järelikult tuleb kunagi tagasi minna. Nii uskumatu kui see ka pole, kolm nädalat jäi väheks. Kuna meie tagasilend oli Fort Lauderdalest Newarki, siis ma jõudsin lennukist imeilusat New York’i siluetti näha. Südames kriipis lausa, et sinna ei jõudnud minna. Samas me käisime väga palju ringi ja tegime nii palju kui jõudsime, või isegi rohkem. Me ei jõudnud ka kruiisile, kuhu meil oli alguses suur plaan minna. Niiet ka see on järgmise USA reisi must do. Kruiisi kiidetakse väga, keegi ei tea kedagi, kes oleks tagasi tulnud ja seda maha teinud. Vastupidi, kõik on alati väga vaimustuses. Igatahes, maailmal on meile niiiii palju pakkuda, nii palju paiku, kuhu tahaks oma elus jõuda, aga niiii vähestesse saab jõuda. Loodetavasti on mul veel palju seikluseid ees. 

Minu tagasisõit kestis kokku igasuguste maandumistega peaaegu 24 h ja selle jooksul magasin ma 2-3 h. Kõige pikem lend, mis kestis 8 h, möödus mul ainult filme vaadates. Ma lihtsalt ei raatsinud mitte vaadata ja und ka polnud. Nüüd, kus ma sellest kirjutasin, tuli mulle meelde, et ma vaatasin väga head filmi Emma Watsoniga. The Perks of Being a Wallflower. Kui viitsite, siis vaadake kindlasti. Eestisse jõudsime kella kuueks esmaspäeva õhtul. Koju jõudes pakkisin ruttu asjad lahti, sõime, jõime veini ja niisama ajasime juttu. Siis panin kähku arvuti tööle ja asusin ennast uuesti Eesti asjade ja uudistega kurssi viima. Eelkõige alustasin enda seltsielust. Rääkisin Lauraga kella kaheteistkümneni öösel vähemalt ja lõpuks tuli uni silma. Teisipäeval ärkasin kell 16.15 päeval. See oli minu suurim viga, sest praegu kirjutan ma seda kõike siia kell 6.13 Kolmapäeva hommikul, kuna mul lihtsalt ei ole und. Ma läksin nö magama kell 2, vähkresin kella 4ni ja siis hakkasin eksamiks konspekti kirjutama, loobusin lihtsalt voodis ajaraiskamisest. Nüüd olen veel jõudnud blogi kirjutada ja varsti juba ärkavad vanemad, et tööle minna. Ma vist magan päeval ja õpin öösel, et neljapäeval otse eksamile minna. Loodetavasti saan oma rütmi kiiremas korras tagasi. Kuigi reis meeldis mulle üliväga, siis kodus olemine pole sugugi masendav. Kolm nädalat on piisavalt pikk aeg, et uue hooga tagasi tulla ja natuke siin pimedas ja külmas Eestis jälle toimetada. Seal olles oli väga nukker hakata ära tulema, aga kui oled juba Frankfurdi lennujaamas, siis ihkad ainult enda koju oma voodisse. Isegi Selveris oli eile tore käia, kuna nii kaua polnud vajadust sinna sattuda ja see küsimus “Mida me täna sööme?” ei olnudki niiiiii raske ja peavalu tekitav kui tavaliselt. Lisaks tähistasime emme sünnipäeva, mis tal tegelikult lennukis juba kätte jõudis. Juba Frankfurdis jõime šampust, niiet kui lend hakkas, siis ma olin täiesti svipsis, ja isegi kahetsesin, et ma nii svipsi jäin, kuna hakkas veits pohmaka tunne tekkima üleväsimusest. Positiivne külg oli see, et nii magus uni tuli. Nüüd ma hakkan küll lõpetama, sest ma päris valges ei tahaks magama minna. Igatahes, aitäh kõigile, kes viitsivad lugeda ja loodetavasti on mul teile tulevikus veel midagi huvitavat pakkuda :) Praegu aga tsaukitsau! 

PS! Tegin pildiuputuse eelmistesse postitustesse. Varsti panen siia ka.