Pildid minu viimati tehtud töödest õmblusmaal :)

Kristiine tennised

Oversized pluus

Minu Florida

See on jätk eelmisele postitusele. Kuna ma kirjutasin oma muljeid pidevalt Wordi faili, siis kokku tuli üks ülipikk tekst, aga kuna siia ei saagi ühte hiigelsuurt postitust teha, siis tuleb leppida kahega:)

....................

Kuna Orlandost sõitsime ära alles 31. Dets siis tuligi otse Fort Lauderdale sõita, kus pidime uue aasta vastu võtma. Fort Lauderdale on Miamist natuke üleval pool ning  ka väga armas linnake. Seal on vist isegi rohkem väga ilusaid villasid, jahte ja kaatreid. Pole sellist hullu möllu nagu Miamis, inimesed on vb natuke vanemad ka, aga ikkagi külastamist väärt paik. Aastavahetuseks olime planeerinud reisi kõige uhkema hotelli Westin. See oli hoopis teistsugune, kui need, kus ma enne käinud olen. Kaasaaegne ja lahekutikas. Meie põhiparty toimus ühes megaarmsas restoranis, mis oli  privaatne ja õues, ookeani ääres ja tervet õhtut saatis meid kuuvalgus. Nii koht kui söök olid mõlemad suurepärased. See oli nii ilus kõik üheskoos, et seda siin sõnadega on raske kirjeldada ja pildi peale ei jäänud see ammugi nii nagu see päriselt oli. Üritasin selle õhtu endale igavesti mällu söövitada, et hiljem seda head mälestust meenutada. Pärast õhtusööki suundusime põhitänavale Las Olas, kus pidi toimuma meie arvates ilutulestik, mida kahjuks ei toimunud. Mul pole õrna aimugi, miks seda ei toimunud. Omaette vaatamisväärsus oli väga väga palju rahvast ja väga väga palju USA politseinike ja vilkureid. Meie sõpradel õnnestus nendega isegi üks sõpsipilt teha. Igatahes ilutulestiku asemel oli hoopis mingi pallike, mille langemist kõik jälgisid, ja kui see lõpuks maas oli, siis oli uus aasta käes. Nagu New Yorgi pall aga paljuuu väiksem. Megamini variant. Pärast seda suundusime randa šampust jooma. 

Olime veel pärast av ühe öö seal, ja siis tuli jälle kõik kokku pakkida ja uuesti Miami Beachile suunduda. Miami Beach oli vaieldamatult minu kõige lemmikum paik Floridas. Nii armas ja üllatavalt kodune tunne oli sinna tagasi tulla. Saatuse tahtel saime oma vanasse hotelli tagasi, kuna esimene, kuhu pidime jääma, oli hoopis tellingute all ja ehituse järgus, seega me ei oleks elusees leppinud sellega, et 8 hommikul kella neljani päeval käib räige puurimine ja betooni lõhkumine. Nii me siis jõudsime tagasi oma Boulan South Beach hotelli ja see oli lihtsalt meie kõigi lemmikuks saanud siin. Ülisuured toad, korraliku köögiga, samal ajal stiilne sisustus, nii peatänav Lincoln Road kui ka rand asuvad väga lähedal. Mida hing veel tahta saab? Väike kurbus hakkas seal hinge saabuma, kuna ei tahtnud üldse veel ära minna. Viimased päevad möödusid rannas mõnuledes ja shopates. Rõhk sõnal shoppamine, kuna siis hakaks juba vaikselt paanika tekkima, et okou polegi midagi nagu ostnud, ainult koguaeg vaatamas käinud. Me olime lihtsalt tõesti liiiiga palju igal pool poodides käinud. Kokku käisime viies outletis üle Florida ja mitmes kaubanduskeskuses ja tänu sellele hakkas kõik kaup nii korduma, et ei tahtnud/ osanudki midagi osta. Samas ei julgenud ka, kui tead, et nagunii lähed veel tuhandesse uude poodi. Nii me tegimegi emaga Lincoln Roadil ja Macy’ses viimased  aga väga head ostud.

Eelviimasel päeval sõitsime Palm Beachile, kuna meie sugulane ehk issi täditütar elab juba ammustest aegadest Floridas, ning kuna me polnud saatuse tahtel varem jõudnud kokku saada, siis jäi see eelviimasele päevale. Palm Beach on Fort Lauderdalest põhja pool ja samamoodi rannikul. Sama ilus koht kui Fort Lauderdalegi. Väga lahe oli näha tõelist Ameerika kodu ja tõelisi ameerika inimesi nii lähedalt. Nimelt oli terve nende perekond täiesti amerikaniseerunud, aga pereema ise rääkis puhtalt eesti keelt. Lapsed olid niii numparid, voodid laeni kõrged ja telekas terve maailma suurune. Käisime kõik koos külmutatud jogurtit ja sushit söömas, megalahedas kommipoes, kus oli absoluutselt kõike, mida lapsehing ihaldada võiks ja niisama jalutamas. Ülitore oli ja nii palju jäi Palm Beachist nägemata, aga aega lihtsalt ei olnud. Kui meil oleks nädal aega veel olnud, oleks saanud igal pool kõik otsad kokku tõmmata, täpselt nii palju päevitada ja täpselt niipalju kõigest näha, kui hing tahtis. Kuna see nädal jäi puudu, siis järelikult tuleb kunagi tagasi minna. Nii uskumatu kui see ka pole, kolm nädalat jäi väheks. Kuna meie tagasilend oli Fort Lauderdalest Newarki, siis ma jõudsin lennukist imeilusat New York’i siluetti näha. Südames kriipis lausa, et sinna ei jõudnud minna. Samas me käisime väga palju ringi ja tegime nii palju kui jõudsime, või isegi rohkem. Me ei jõudnud ka kruiisile, kuhu meil oli alguses suur plaan minna. Niiet ka see on järgmise USA reisi must do. Kruiisi kiidetakse väga, keegi ei tea kedagi, kes oleks tagasi tulnud ja seda maha teinud. Vastupidi, kõik on alati väga vaimustuses. Igatahes, maailmal on meile niiiii palju pakkuda, nii palju paiku, kuhu tahaks oma elus jõuda, aga niiii vähestesse saab jõuda. Loodetavasti on mul veel palju seikluseid ees. 

Minu tagasisõit kestis kokku igasuguste maandumistega peaaegu 24 h ja selle jooksul magasin ma 2-3 h. Kõige pikem lend, mis kestis 8 h, möödus mul ainult filme vaadates. Ma lihtsalt ei raatsinud mitte vaadata ja und ka polnud. Nüüd, kus ma sellest kirjutasin, tuli mulle meelde, et ma vaatasin väga head filmi Emma Watsoniga. The Perks of Being a Wallflower. Kui viitsite, siis vaadake kindlasti. Eestisse jõudsime kella kuueks esmaspäeva õhtul. Koju jõudes pakkisin ruttu asjad lahti, sõime, jõime veini ja niisama ajasime juttu. Siis panin kähku arvuti tööle ja asusin ennast uuesti Eesti asjade ja uudistega kurssi viima. Eelkõige alustasin enda seltsielust. Rääkisin Lauraga kella kaheteistkümneni öösel vähemalt ja lõpuks tuli uni silma. Teisipäeval ärkasin kell 16.15 päeval. See oli minu suurim viga, sest praegu kirjutan ma seda kõike siia kell 6.13 Kolmapäeva hommikul, kuna mul lihtsalt ei ole und. Ma läksin nö magama kell 2, vähkresin kella 4ni ja siis hakkasin eksamiks konspekti kirjutama, loobusin lihtsalt voodis ajaraiskamisest. Nüüd olen veel jõudnud blogi kirjutada ja varsti juba ärkavad vanemad, et tööle minna. Ma vist magan päeval ja õpin öösel, et neljapäeval otse eksamile minna. Loodetavasti saan oma rütmi kiiremas korras tagasi. Kuigi reis meeldis mulle üliväga, siis kodus olemine pole sugugi masendav. Kolm nädalat on piisavalt pikk aeg, et uue hooga tagasi tulla ja natuke siin pimedas ja külmas Eestis jälle toimetada. Seal olles oli väga nukker hakata ära tulema, aga kui oled juba Frankfurdi lennujaamas, siis ihkad ainult enda koju oma voodisse. Isegi Selveris oli eile tore käia, kuna nii kaua polnud vajadust sinna sattuda ja see küsimus “Mida me täna sööme?” ei olnudki niiiiii raske ja peavalu tekitav kui tavaliselt. Lisaks tähistasime emme sünnipäeva, mis tal tegelikult lennukis juba kätte jõudis. Juba Frankfurdis jõime šampust, niiet kui lend hakkas, siis ma olin täiesti svipsis, ja isegi kahetsesin, et ma nii svipsi jäin, kuna hakkas veits pohmaka tunne tekkima üleväsimusest. Positiivne külg oli see, et nii magus uni tuli. Nüüd ma hakkan küll lõpetama, sest ma päris valges ei tahaks magama minna. Igatahes, aitäh kõigile, kes viitsivad lugeda ja loodetavasti on mul teile tulevikus veel midagi huvitavat pakkuda :) Praegu aga tsaukitsau! 

PS! Tegin pildiuputuse eelmistesse postitustesse. Varsti panen siia ka.

Minu Florida (jätkub)

Jõulud

2012 jõulud olid Miami Beachil.  Kuna jõuluaeg on rohkem perega koosolemise aeg, siis 2013 aasta jõulud on ilmselt ikkagi Eestimaal. Kolmandat korda minema minna oleks sugulaste suhtes juba natuke inetu. Kuna meid on siin kolm perekonda, siis tegime jõulusöömaaja uhkes restoranis ja toit oli ülimaitsev. Kõik jäid rahule. Nagu ma siin juba enne tuhat korda mainisin, siis hinnad on siin igal pool vägaaaa kõrged ja selle õhtusöögi eest tuli jälle hing maha müüa, aga ei, jõuluõhtu peabki eriline olema. Niiet ei tasu kurta. Pärast seda läksime Ocean Drivele jalutama. See on üks Miami Beachi kuulsamaid tänavaid ookeani ääres, kus on väga palju baare, restorane, poode ja klubisid. Miami edevamad glämmivennad käivad seal enda uhkeid autosid demonstreerimas. Mul õnnestus isegi paari toredusega pilti teha. Üldse on see tänav päris huvitav, tore ringi jalutada, inimesi/autosid vaadata, kokteile juua ja poodides käia. Kokteilidest on siin üks hea ja kuulus jook Miami Vice. Niiet kui kunagi peaksite sinna sattuma, siis. Magus aga hästi nämmu. Nii muuseas kõndis seal Ocean Drivel ringi mingi mehike leemur õla peal :D see oli ka järjekordne very interesting asi. Sain ka väga laheda videolõigu, kuidas mu mamps tegi mustanahaliste kabrioleti juures pildipoose, samal ajal kui auto räpist õõtsus ja mehed sees olid siukeste nägudega, et jeje, we so cool. Aga nad olidki coolid. Praegu on kõige kuulsam räpilaul siin Asap Rocky- Fucking Problems, mis on mulle üliväga meeldima hakanud. Iga nigga, kes siin vähegi parema autoga ringi sõidab, laseb seda laulu tervele tänavale.

Nagu üks õnnelik pere

kuulus Key Lime Pie natuke uutmoodi

Versace maja

Key West

Pärast jõule oli paar päeva puhkamiseks, kuni tuli kohvrid kokku pakkida, asjad auto peale visata ja pikem autoretk ette võtta. Kuna me olime juba nädal aega Miami Beachil olnud, siis tuli oma rendiautole ka natuke valu anda ja üldse Floridas veidike rohkem ringi liikuda ja napilt saimegi Key Westi enda sihtpunktiks panna. Key Westi on Miamist umbes 3,5-4 h sõitu, aga kuna meie järgmine sihtpunkt oli Orlando, siis sellega olid juba nutusemad lood (Key Westist sinna 7-8 h sõitu). Aga ei, see meid ei hirmutanud ja otsustasime võiduka lõpuni minna. 25. dets otsisime bookingust hotelli, aga just siis kui hakkasime bronnima, kadus see ära. See oli meie ainuke variant, kuna praegu on siin täielik tipphooaeg ja Key Westis olid absoluutselt kõik hotellid täiesti välja müüdud. Kui bookingu lehelt Key Westi sihtkohaks panin, siis reaalselt lõigi ette null tulemust. Sellist nalja pole küll kunagi varem näinud. Pika otsimise peale meil siiski vedas ja saime üheks ööks toa. 26. Dets hommikul alustasime varajaselt sõitmist ja kohale me jõudsime. Kuna Floridas on palju krokodille ihihi :D siis oli päris pikalt teeäärtes sildid crocodile crossing . Ma jälgisin igat teeäärset veekogu, aga no mul ei õnnestunud ühtegi krokot näha, ma olin megapettunud. Aga tagasi Key Westi juurde. See on kõige lõunapoolsem osa Florida Keysist. Key Westist Kuubale on 90 miili ja hea ilma korral pidi olema seda isegi võimalik näha. Käisin ise ka seal Kuuba punktis, aga Kuubat näha polnud. Vb on see mingi jama jutt ka, et on näha, ei tea. Key Westi sõites sõidad enamuse aja üle suurte sildade või mööda üherealist teed, nii et mõlemale poole jääb ookean või siis väike maalapike, mis on täis pikitud igasuguseid poode, söögikohti, villasid, jahisadamaid jne. Essal päeval jõudsime Key Westis käia ainult põhitänaval ehk Duval St., ühes kuulsamas pubis Sloppy Joe süüa ja pärast paljukiidetud päikeseloojangut vaadata. Päikeseloojangu värk oli suhteliselt koomiline. Seda sai näha ühelt rannaäärselt promenaadilt, mis oli paksult igaaaasuuuguseid turiste täis. Ps, siin on megapalju pilukaid :D ihihi. Nii paksult, et pmst ma ei leidnud normaalset kohta, kust pilti teha. Miks see koomiline on, on see, et see päikeseloojang oli nagu iga teinegi päikeseloojang, ainult et seda oli kogunenud vaatama väga väga väga suur mass turiste. Täielik turistilõks. Päikeseloojang pole just selline asi, mida tahaks megarahvasummas vaadata. Hea oli see, et ilm oli nii soe ja hea. Kuna meil oli veel nii palju asju vaja näha ja teha, siis me võlusime napilt veel järgmiseks õhtuks ka toa välja ja tänu sellele tegime 27. Dets kõikidele tähtsamatele vaatamisväärsustele ringi peale. Jõudsime käia Hemingway muuseumis, liblika muuseumis ja 90 miles to Cuba pointis ja veel uuesti Duval streedil jalutada. See on väga armas tänav, hästi paljude kunstigaleriidega, t-särgi poodidega, suveniiri poodidega ja restoranidega. Meil läks asi nii kähku, et saime isegi 1,5 h veel rannas mõnuleda. Õhtusöögi tegime Duval St. Õhtul läksime vara magama, kuna oli vaja 8 h Orlandosse sõitma hakata. Üldiselt võttes on Key West väga armas koht ja Floridasse minnes peaks kindlasti jõudma seal ära käia. Seal on hoopis teistsugune vibe kui Miamis. Kuna meil ainult kaks päeva aega oli, siis ei jõudnud ma minna snorgeldama ja seal pakutakse ühte eriti põnevat kohta, mis on Kariibide iluga võrreldav, aga kahjuks on see nii kaugel, et laevaga minnes võtab see kõik terve päeva aega (Fort Jefferson Dry Tortugas National Park). Väike lohutus oli see, et sinna olid nagunii kõik kohad välja müüdud.

Southernmost point

Duval street

Sloppy Joe's

Add caption

Butterfly museum

Hemingway muuseum

Orlando

8 h sõitu ei olnudki täielik põrgu nagu ma kartsin. Oli hoopis täiesti okei sõit. Kui Miamist Key Westi oli minek täieik junn, siis nüüd läks Orlando sõit ikka väga kähku. Ju ma olin vaimselt nii valmis millekski kohutavaks ja kartsin seda 8 h nagu mingit piinapinki. Meie GPS on kõige suurem kanaaju maailmas. Vahepeal ei lase meil mööda kiirteid sõita ja tahab meid pidevalt nendelt maha suruda kuskile väikestele teedele. Esimestel päevadel, kui me GPSiga ära polnud harjunud, siis me aint puusse panimegi. Igatahes Orlandosse jõudsime me reedel kella neljaks päeval. Orlandos oli meil Hiltoni hotell, mis oli megailus võrreldes tolle Hilton Doubletreega, kus me Key Westis olime. Palju sõbralikumad töötajad ja nii hotell kui tuba olid väga ilusad. Siin on enamustes hotellides need kõrged printsess herneteral voodid . Kohe kodune tunne. Kuna ma olen vaene üleliigne üksik inimene, kes on mõned korrad pidanud lisavoodil/sofal magama, siis on 5 padjaga kõrges voodis uni parimast parim. Kuna Orlandosse minnes on pmst kaks varianti mida teha, kas shopata või külastada igasuguseid (lõbustus)parke ja reedel poleks me ühtegi parki jõudnud näha, otsutasime, et lähme viime ennast nende kuulsate outlettidega kurssi. Orlandos on päris mitu megasuurt outletti (Orlando Premium Outlets), mille kohta Tripadvisoris kirjutatakse, et need isegi USA parimad. Osad inimesed liikusid seal kohvritega ringi, et kõik oma ostud sinna suruda. Kusjuures kaup on seal väga korralik ja ilusaid asju ikka leiab, aga ütleme nii, et hinnad on ikka suhteliselt tavalised. Enamasti oli poeshinnast 30% odavam. Igaljuhul olid Orlando outletid ka tohutult rahvast täis. Parkimiskohta on päeval seal väga raske leida. Seepärast on mõttekam minna kas juba hommikul või täitsa õhtul, kui vähem rahvast ja saab normaalselt liikuda. Aga üldiselt ikkagi üllatasid need outletid mind väga positiivselt, riided ei olnud 5 aastat tagasi pärinevast kollektsioonist ja ilusaid asju oli küllaga.

Kuna me läksime Orlandosse eelkõige Universali pärast, siis üks päev jõudsime ka Universalit külastada. Kui ma enne ütlesin, et igal pool on palju rahvast, siis seal oli täiesti hullumaja. Seal oli päeval võimatu kõndida, sest see oli puupüsti rahvast täis. Seal on kaks parki Universal Studios Orlando ja Island of Adventure kõrvuti. Mina nagu väike laps ma olen, sain mõlema pargi pileti ja tsillisin väiksemate lastega kaasa. Aga igaljuhul, kujutage ette, eelmine päev oli megasoe ilm, isegi lämbe, ja meie pargipäeval oli umbes 5 KRAADI????? Kuna see oli meie ainuke päev, millal parki minna, siis meil polnud varianti ka, et mingil teisel päeval parema ilmaga minna. Anyway, sinna me läksime, ja peale selle, et seal oli jääkülm, oli rahvast nii palju, et parimate atraktsioonide järts oli 120 minutit. Kujutage nüüd ette, et viie kraadiga, kui sul pole selliseid riideid reisil kaasaski, on vaja kaks tundi oodata õues järjekorras :D Aga kõige selle halva kõrval olid need kaks parki ikkagi lahedad, ja ma kujutan ette, et kui need kaks miinust oleks likvideeritud, siis oleks see veel eriti mõnus olnud. Neid miinuseid on suht lihtne likvideerida. Esiteks, ära mine sinna tipphooajal (pühadel) + nädalavahetusel, teiseks ilmaga lihtsalt oli meil täielik ebaõnn.  Ma sain Harry Potteri maal ära käidud,  ja isegi 2h järjekorras seista , aga see tasus ära.  Ma olin sellest HP ridest täiesti vaimustuses. Ma vist olin terve selle sõidu aja suu kõrvuni peas ja pilve peal. Ostsin endale HP kindad ja salli, šokolaadikonna ja siis need kommid, mis võivad olla oksemaitselised :D:D. Terve HP osa selles Island of Adventure pargis oli ülihästi tehtud, võlukepipoed, kommipoed, pilapood, kõik poed, kuhu sai sisse minna. Adventures jõudsin veel ühele atraktsioonile, ja siis pmst oli juba õhtu käes ja läksime teise parki. Selleks ajaks oli õnneks rahvast vähem ja ma jõudsin seal peaaegu kõik lahedad kohad läbi käia. Kui keegi peaks kunagi kuhugi Universalisse sattuma, siis Simpsonid, Mummy ride ja Despicable Me olid väga toredad. Niiet minu päev pargis oli hommikust täitsa lõpuni õhtul kella poole kaheteistkümneni välja. Neid parke soovitan igaljuhul kõigile. Ei soovita ainult neid pühade ajal külastada, sest järjekorrad on väga suur ajakulu, samas kui pargi pilet on ülikallis. Jama oleks maksta nii suurt summat kahe atraktsiooni eest ühes pargis. 

South Beach Miami

18.12-23.12
Nädal aega Miamis on peaaegu läbi saamas. MA ISE KA EI USU, et ma siin olen, aga süda tantsib koguaeg happy dance. Lennuki peal olles mõtlesin, et midaaaaa ma ei jõua lihtsalt mitte kunagi kohale. Vahepeal oli ikka kopp nii ees kui olla saab. Pole kunagi sellist kehva lendamist olnud, aga asi oli selles, et kui Aasiasse lennates olen ma läinud nö öölendudega, siis nüüd seekord oli meil päevanelend. Ehk siis peale selle, et ma öösel korralikult inimese kombel magada ei jõudnud, kuna ärkasin kell neli, siis pidin ma ka lennukis päevasel ajal kümme tundi piinlema. Ma pole jõudnud siia ühtegi sõna kirjutada, kuna esiteks võttis sisseelamine ja uue ajavööndiga harjumine päris kaua aega. Lisaks oli veel takistuseks see, et ma udu jätsin oma läpaka laadija usa otsiku koju ja siis elasingi kolm päeva vähemalt ilma läpakata. Nüüd soetasime endale eriti junni adapteri, aga ajab asja ära. Tehnoloogilist poolt silmas pidades on mu reis ikka täielikult sakkinud, sest lisaks adapteri mahajätmisele unustasin ma ka kõikide fotokate usb kaablid koju :D no täitsa haige, ma ei saa ühtegi pilti kolme nädala jooksul arvutisse laadida. Ma võtsin kogemata vale juhtme kaasa. Seepärast pean ma kõik postitused ilma piltideta tegema ja need hiljem juurde panema:( aga vb ajavad telefoni pidlid ka natuke asja ära. Ma alustan täitsa algusest nüüd nii kuidas mu mälu lubab.

Meie pikk teekond nägi välja selline: Tallin- Munich, Munich-Charlotte ja Charlotte-Fort Lauderdale. Esimene lend oli mingi 2,5 h kui ma õigesti mäletan ja see oli täitsa ok. Teine lend oli lihtsalt kohutav. Mul oli niiiiiiiiii kitsas, und ei olnud üldse, kann valutas ja kõik oli jama. Tegelikult oleks olnud täiesti okei, kui ma ei oleks varem oma isa juttu usaldanud ja olnud megaõnnes sellepärast, et lend ainult 8 h kestab. Kui me olime 5 h lennanud ja silme ees juba terendas see kohale jõudmise mõnu, siis ma avastasin, et aiia bjgapegjaie sa nahka teed, KOLME TUNNI ASEMEL ON VIIS TUNDI vaja veel üle elada. Ma olin niiiii pettunud, sest mu igasugune õnnelik ootus muutus täielikuks masenduseks. Terve lennu jooksul magasin vist kokku 2 h max ja ülejäänud aja nokkisin või vaatasin filme. Vähemalt sain uue Jääaja ära vaadatud, aga eesti keeles on see ikka palju kodusem ja naljakam. Eks ma olen eesti häältega juba nii ära harjunud ka, et asi oli lihtsalt võõras. Kui me lõpuks Charlottes maandusime, siis ma ei suutnud jumalat ära tänada, et ta mu piinad lõpetas. Essat korda USA pinnal. Nüüd oli vaja igasugused tolliasjad ja muu korda ajada. Tollis läks suhteliselt kiiresti. Meie mehike oli väga konkreetne ja isegi natuke ülbe, aga meie õnneks piirdus ta ainult ühe küsimusega. Kolmas lend oli jälle umbes 2,5 h või natuke vähem, aga see oli nagu paradiis võrreldes eelmisega. Lahendasin ristsõnu ja lõpus jõudsin mõneks ajaks silmad kinni panna. Kokkuvõttes läks lend megakiiresti, kuna 2,5 h pole ikka mitte midagi võrreldes kümnega. Kui kohale jõudsime, oli vaja rendiautoga jändama hakata. Leidsime oma rendifirma ruttu üles ja siis hakkas vanahea pähemäärimine. Kuigi alguses oli meile lubatud üldsegi teine auto (JEEP), siis öeldi meile, et seda ei saa, saab samaväärse (KIA), ja minu padre oli suhteliselt nördinud, sest tegelikult oli kokkulepe ikka täiesti teine. Asi lõppes sellega, et meile tehti megaholiday pakkumine JUST FOR YOU jne jne vana hea jutt,  ja selle õnge me ka muidugi läksime ning tulemuseks oli auto  upgrademine. Meid juhatati parklasse ja öeldi, et tehakse üllatus. Põhimõtteliselt me ei teadnud, mis auto me saame, aga lubati, et on hea. Väike ärevus oli sees, et nüüd kas saime täiesti vastu pükse või ikka oli asja eest. Esimesena pakuti Infinityt ja siis küsiti, et kas olete sellega rahul, või tahate midagi muud? Mina mõtlesin kohe, et misasja, päris inetu oleks öelda, et ei see ei sobi, võtame kohe selle ära :D ja õnneks nii otsustasimegi. Alguses olime täiesti kahevahel, et kas on ikka mõtet üldse nii uhke asjaga sõita, aga nüüd kui oleme sellega parajalt sõitnud, siis oli ikka väärt küll. Kui ikka ükskord nii kaugele tulla, pole mõtet väga kokku hoidma hakata. Kui läksid trummid, siis mingu ka pulgad:D Või mis pidi see nüüd käiski. Kuna me maandusime Fort Lauderdales siis pidime hakkama Miamisse sõitma,  õues oli pime ja kõik lennust väga väsinud, sõit suhteliselt pingeline. Väga raske oli aru saada, kust kuhu minema peab ja GPS vedas meid mitu korda alt. Nüüd nädal aega siin olles on täiesti normaalne, et keegi koguaeg kuskil laseb signaali, inimesed ei lase üldse autodega sõites kedagi enda ette ja üleüdse ollakse liikluses ülbed. Ma ei tea miks siin asjad nii käivad, aga nii need igatahes on. Lõpuks jõudsime Miami Beachile Collins Ave-le, kus meie hotell asub. Olime kõik nii kutud, et saime teise kahe perekonnaga kokku ja tähistasime saabumist klaasikese veiniga ja siis ruttu tudule :). Aa hotellitoast nii palju, et kui üldse ükski hotellituba maailmas saab nii meie kodu moodi olla, siis see. Peale selle, et toonid on samad on isegi mööbel megasarnane. Tunneme siin ennast väga koduselt.

Essal päeval ärkasime kaheksa paiku. Sõime hommikust ja suundusime randa. Kuigi mina olin kuulnud ainult jutte, kuidas detsembris on Miamis Eesti suvi ehk siis suhteliselt jahe, oli õues väga mõnus soe ja 27 kraadi kindlasti. Vesi oli ka soe ja ujuda saime korralikult. Kujutage ette seda tunnet, et te olete olnud päev tagasi külmas talveilmas, aga nüüd heleda liivaga rannas sooja ookeani ääres päike nahka ja konte soojendamas. Vahepeal käisime burksi ostmas (ihihihi :D jepp ma olen siin koguaeg ainult söönud) ja kahjuks peab tõdema, et hinnad on siin ikka väga krõbedad. Ei maksa unustada ka seda, et me oleme täiesti turistipiirkonnas praegu, ja ilmselt üks kallimaid piirkondi siin, aga siiski, täiesti tavalises putkas maksis kõige tavalisem burger kümme dollarit.

Üleüldse on siin suhteliselt kallis. Nii söök kui jook. Õhtul läksime Lincolni tänavale, kus on megapalju poode ja restorane. See on Miami Beachi üks põhitänavaid. Väga ilus koht ja sinna kavatsen ma uuesti minna. Polegi siiani jõudnud, sest iga päev on tegemist olnud. Lincolnil tegime kõik koos ühise sushisöömise. Pärast jalutasime ringi ja käisime poodides ringi. Pean tunnistama, et kui ma esimest korda VS poodi astusin, siis ma mõtlesin küll, et omg, mida ma siit võtan ja mida ma siia jätan, sest ma lihtsalt kõndisin poes ringi ja kõik mu inglid ja kuradid mu õlgadel olid ühele meelel ja sädistasid võidu et : jep, seda ma tahan, jep seda mul on vaja, appi, selle ma pean lihtsalt ostma jne :D Nüüd ma olen juba natuke kriitlisema meelega ja pea on natuke shopingukainem. Essal korral ma ei ostnud mitte midagi, ma olin ikka veel väsinud ja poleks jaksanud midagi proovima hakata. Pmst ma polegi siiani sealt midagi erilist ostnud peale viie paari alukate :D aga see ei loe, viis paari maksis koos maksudega (7%)  umbes 28 dollarit ja kuna kolm nädalat on suhteliselt pikk aeg, siis see oli hädavajalik ost. Poodidest nii palju, et kui ma essat korda ringi kõndisin, siis mõtlesin küll, et see tõesti ongi shopingu paradiis, ja ma mõtlen seda siiani, aga miinus on see, et siin pole ikka midagi nii odav kui ma lootsin. Viga on ilmselt ka minus, sest pigem ostan vähe ja kalleid kui palju ja odavaid asju. Ma võin ju osta neli odavat särki või mis iganes hilpu aga igaljuhul eelistan selle asemel nt ühte korralikku kleiti. Asi on juba sellepärast nii, et üldjuhul ostan ainult siis asja, kui ma tunnen seda proovides sekundiga, et jepp see mulle sobib ja seda ma tahan. Ja kallimate asjade puhul on alati suurem tõenäosus, et asi istub hästi seljas ja on ilus ka.  Jah, firmariided on natuke odavamad kui Eestis, aga reaalselt midagi kokku krahmata ja kümnete asjade kaupa ühest poest asju soetada on küll välistatud. Samamoodi Vs-is. Kavatsen endale sealt spordiretuusid ja pluusi osta, kui mullle need selga sobivad, aga need pole sugugi odav lõbu seal. Veits loodan ikkagi selle peale, et pärast jõule tulevad soodukad ja sellepärast hoian ikka väga tagasi ennast shoppamisel. Juba praegu on paljudes kohtades 30 protsenti, aga see pole ikkagi piisav, et osta asju, mis pole otseselt hädavajaliku või siis *pean saama või muidu suren nimekirjas. Nelja päeva pärast lähme Orlandosse, kus on megasuured ja paljukiidetud outletid. See on veel üks põhjus miks ma ennast praegu tagasi hoian.

Kui ma enne ilma kiitsin, siis nüüd ma pean natuke oma kiidusõnu tagasi võtma, sest reedel saabus meile natuke külmem ilm. Õhk oli soe, aga kuna päike oli terve päev pilve taga, siis randa polnud mõtet minna. Praegu on igal pool mujal Usas lumetormid ja selletõttu jõudis külm ilm ka meile. Laupäeva hommikul oli meil üldsegi ainult kümme kraadi sooja. Päeva edenedes jõudis ikkagi õhk vist 18 kraadini soojeneda, aga alguses oli küll suhteliselt nigel olla:D. Kuna reede oli jahe, siis sobis see megahästi mingi malli külastamiseks, ja selleks osutus Aventura mall. Seal ma saingi oma esimese shoppamise isu ära maadnada ja nüüd ma olengi valmis ennast Orlandoni hoidma. Shoppasime mõned tunnid ja lõpuks olime vässupässud ja tulime tagasi koju. Kuna meie hotellis on kõikides tubades köögid sees, siis otsustasime kolm õhtut teha ise süüa, iga pere üks päev ja nende juures :). Nüüd täna pühapäeval käisime ikkagi väljas söömas jälle. Eile, kui oli see külma ilma lagi, siis oli jälle rand välistatud. Käisime issiga kahekesi Miami Museum of Science'is , mida ma siiski lõppkokkuvõttes eriti ei soovitaks, see on lõbus ainult väikestele beebidele:D Paar lahedat asja sai seal teha, aga ütleme nii, et viisakalt öeldes oli see üsna aegunud ja vajaks remonti. Õues sai seal ka paari lindu ja looma vaadata, aga suhteliselt nukker oli vaadata linde, kes olid aheldatud mingi nööriga ühe koha peale kinni, et nad ära ei lendaks, ja kõike selleks, et turistid neid vaadata saaks:(

Kuna meile jäi teepeale Vizcaya, mille kohta ma olin soovitusi lugenud, siis ütlesin issile, et peaksime seal ka ikka ära käima. Mul pold õrna aimugi, mis see tegelikult on, teadsin ainult, et midagi ajaloolist ja ilusat. Tegemist oligi ajaloolise villaga, mille ümbruses oli tohutult suur ja ilus aed. Villa oli kuulunud kunagi ühele väga jõukale töösturile ning ausalt, see oli seest ikka nii uhke ja ilus, et iga tuba ajas ahhetama. Iga element oli keeruliste nikerdustega ja võimalikult eriline. Kõik oli väga hästi säilinud ja peaaegu sada aastat vana. Kahjuks oli seal pildistamine keelatud ja kuna ma ei julgenud rebelit mängida, siis pole mul midagi teile sellest ilust näidata:( Kui ma seal ringi kõndisin, siis esimene asi, mis mul meelde tuli, oli raamat "Uhkus ja eelarvamus". Ma arvan, et see on kindlasti üks kõige paremaid vaatamisväärsusi Miamis. Pilte õuest pean ma siia hiljem lisama, sest praegu pole mul ühtegi võtta, aga luban, et aed oli sama ilus kui villa seest. 

Lisaks muuseumile ja Vizcayale läksime õhtul NBA mängu vaatama. Ma ei teagi, kumb mind rohkem huvitas, kas mäng või Miami Heati tantsutüdrukud, aga ma jäin kõigega nii rahule. Mäng toimus American Airlines Arenal, mis tundus juba väljast hiigelsuur, aga seest seda saali vaadates tuli lihtsalt külmavärin peale. See oli niii võimas, et ma ei jõudnud ennast ära tänada, et ma ikkagi otsustasin kaasa minna. Kuna kõik istekohad olid välja müüdud (sellest polnud hullu midagi, sest kui need oleks alles olnud, siis hetk enne seda maksid need 150 taala), siis leppisime seisukohtadega, üks inimene 38 taala. Seal müüdi kõikvõimalikku rämpstoitu, alkoholi ja nänni ja selline sagimine käis igal pool, et see oli täiesti omamoodi elamus. See mis saalis toimus oli veel omaette ooper. Ma filmisin üksjagu ja ilmselt näete mõnda lõiku sellest kunagi hiljem. Platsil oli kõige kuulsam mees ilmselt James LeBron, kelle kohta mul endal teadmiseid väga pole, aga nii palju ma tean, et nii mõnigi poiss fännab teda. Igatahes oli kogu see kogemus nagu filmis ja tõesti, USA ongi tõesti selline nagu filmides. 

Teen siia nüüd üleüldse kiire kokkuvõtte sellest, mis ma siin tähele olen pannud. 

Toidupoed. Need on vist ühed kõige põnevamad kohad, sest seal on niiiiii palju huvitavaid asju müügil, mida tahaks kõike proovida, aga aega pole ja samas vajadust ka mitte, aga nii palju kui ma jõuan nii palju ma üritan ikka ära proovida. Igasuguseid kastmeid, küpsiseid, konserve, külmutatud toitu jne on nii palju ja nii erinevad, et esimest korda, kui ma suuremasse supermarketisse satttusin, siis ma kõndisin ja uudistasin enamuse ajast ringi niiet ajakulu oli kokkuvõttes päris suur. Naljakas on see, et siin pakitakse kõik asjad sajasse väiksesse kotikesse, niiet lõpuks lahkud poest üle kümne kotiga, ühes kotis on nt ainult üks pakk muna :D. See on nii ajuvaba. Osad organisatsioonid võitlevad kilekottide ülemäärase kasutamise vastu samas kui siin toimub täielik priiskamine. Nagu ma enne mainisin, siis kõik söök/jook on kallis. Nt singipakk on 4 dollarit, juustupakk umbes sama jne. Kokkuvõttes tuleb ikka selline arve, et jube. Lambi hambapasta ka 4 taala. Kui ikka enamvähem täis ostukäruga maksma suunduda, siis arve võtab hinge kinni.

Otsekoheselt öeldes siiani olen ma väga vähe pakse inimesi näinud. Pigem on siin inimesed peenikesed. 

Siin on jooksuparadiis. Mööda South Beachi randa läheb laudjas puitrada, mida mööda hommikuti jookseb igaaaasuuuuguseid inimesi. Nii filmistaari kehaga supersportlaseid kui ka täiesti lambi turiste, kohalikke, pikkade seelikutega usklike jne :D Ma pole sugugi kindel, kas need pikad seelikud, mida ma näinud olen, on tingitud usust või mitte, aga igal juhul on seda very interesting vaadata. Ilm on siin hommikuti täpselt jooksmiseks ideaalne ( kui mitte arvestada seda 10 kraadist hommikut). Ma tõesti ei ole tegelikult suur jooksusõber, aga pole olemas paremate tingimuste ja ilusama rannajoonega jooksurada kui siin. Selle nädala jooksul olen käinud kaks korda ja ilmselt lähen homme ka. 

Jõulukaunistustega on nii palju vaeva nähtud, et õhtuti võtavad väga paljud tänavad mind hingetuks. Eramajade piirkondades on täpselt samamoodi. Keset õue on jõuluvanad, põhjapõdrad ja kõiksugu muud vidinad. Täpselt nii ongi nagu filmides, inimesed kaunistavad oma majaesise nii põhjalikult ära nagu see oleks hoopis midagi muud, kui kellegi kodu. Nüüdseks olen mitut autot näinud, mille külgedele on kinnitatud põhjapõdra sarved ning auto esiossa punane nina:D:D hehe. Kui ma siin elaks, siis ma vist teeks samamoodi, niiiii armas. Praegu tuleb telekast film "Christmas with the Kranks". Siin ongi sellised jõulukaunistatud majad nagu seal filmis. 

Tagasi tulles kaalun ma kindlasti rohkem :D Kahjuks unustasin ma enne reisi ennast kaaluda niiet säästan ennast šokist, aga kindel on see, et siin lihtsalt ei saa ennast tagasi hoida ja ilmselt väike kosumine on paratamatus ihihih. 

Ma pole üheski nö arenenud riigis, kus ma reisil olen käinud, nii palju kodutuid inimesi näinud. See on suhteliselt häiriv, kuna veits jama tunne on neist koguaeg mööda kõndida, ise puhkusel olles ja elu nautides.

Esmaspäev 24.12

Teil olid kindlasti megaarmsad jõulud suure lume(tuisuga) ja verivorstide, hapukapsaste ja kuusega. Siin jäi küll tõelisest jõulutundest natuke puudu, aga sellest pole hullu. Räägin teile jõuludest natuke hiljem. Just saabusime jõuluõhtult koju ja ma olen kahjuks liiga laip, et siia praegu midagi kirjutada. Ehk panen pilte ka siis, aga juustuse kvaliteediga mobla omi :( Nüüd aga tsautsau!