Minu Florida

See on jätk eelmisele postitusele. Kuna ma kirjutasin oma muljeid pidevalt Wordi faili, siis kokku tuli üks ülipikk tekst, aga kuna siia ei saagi ühte hiigelsuurt postitust teha, siis tuleb leppida kahega:)

....................

Kuna Orlandost sõitsime ära alles 31. Dets siis tuligi otse Fort Lauderdale sõita, kus pidime uue aasta vastu võtma. Fort Lauderdale on Miamist natuke üleval pool ning  ka väga armas linnake. Seal on vist isegi rohkem väga ilusaid villasid, jahte ja kaatreid. Pole sellist hullu möllu nagu Miamis, inimesed on vb natuke vanemad ka, aga ikkagi külastamist väärt paik. Aastavahetuseks olime planeerinud reisi kõige uhkema hotelli Westin. See oli hoopis teistsugune, kui need, kus ma enne käinud olen. Kaasaaegne ja lahekutikas. Meie põhiparty toimus ühes megaarmsas restoranis, mis oli  privaatne ja õues, ookeani ääres ja tervet õhtut saatis meid kuuvalgus. Nii koht kui söök olid mõlemad suurepärased. See oli nii ilus kõik üheskoos, et seda siin sõnadega on raske kirjeldada ja pildi peale ei jäänud see ammugi nii nagu see päriselt oli. Üritasin selle õhtu endale igavesti mällu söövitada, et hiljem seda head mälestust meenutada. Pärast õhtusööki suundusime põhitänavale Las Olas, kus pidi toimuma meie arvates ilutulestik, mida kahjuks ei toimunud. Mul pole õrna aimugi, miks seda ei toimunud. Omaette vaatamisväärsus oli väga väga palju rahvast ja väga väga palju USA politseinike ja vilkureid. Meie sõpradel õnnestus nendega isegi üks sõpsipilt teha. Igatahes ilutulestiku asemel oli hoopis mingi pallike, mille langemist kõik jälgisid, ja kui see lõpuks maas oli, siis oli uus aasta käes. Nagu New Yorgi pall aga paljuuu väiksem. Megamini variant. Pärast seda suundusime randa šampust jooma. 

Olime veel pärast av ühe öö seal, ja siis tuli jälle kõik kokku pakkida ja uuesti Miami Beachile suunduda. Miami Beach oli vaieldamatult minu kõige lemmikum paik Floridas. Nii armas ja üllatavalt kodune tunne oli sinna tagasi tulla. Saatuse tahtel saime oma vanasse hotelli tagasi, kuna esimene, kuhu pidime jääma, oli hoopis tellingute all ja ehituse järgus, seega me ei oleks elusees leppinud sellega, et 8 hommikul kella neljani päeval käib räige puurimine ja betooni lõhkumine. Nii me siis jõudsime tagasi oma Boulan South Beach hotelli ja see oli lihtsalt meie kõigi lemmikuks saanud siin. Ülisuured toad, korraliku köögiga, samal ajal stiilne sisustus, nii peatänav Lincoln Road kui ka rand asuvad väga lähedal. Mida hing veel tahta saab? Väike kurbus hakkas seal hinge saabuma, kuna ei tahtnud üldse veel ära minna. Viimased päevad möödusid rannas mõnuledes ja shopates. Rõhk sõnal shoppamine, kuna siis hakaks juba vaikselt paanika tekkima, et okou polegi midagi nagu ostnud, ainult koguaeg vaatamas käinud. Me olime lihtsalt tõesti liiiiga palju igal pool poodides käinud. Kokku käisime viies outletis üle Florida ja mitmes kaubanduskeskuses ja tänu sellele hakkas kõik kaup nii korduma, et ei tahtnud/ osanudki midagi osta. Samas ei julgenud ka, kui tead, et nagunii lähed veel tuhandesse uude poodi. Nii me tegimegi emaga Lincoln Roadil ja Macy’ses viimased  aga väga head ostud.

Eelviimasel päeval sõitsime Palm Beachile, kuna meie sugulane ehk issi täditütar elab juba ammustest aegadest Floridas, ning kuna me polnud saatuse tahtel varem jõudnud kokku saada, siis jäi see eelviimasele päevale. Palm Beach on Fort Lauderdalest põhja pool ja samamoodi rannikul. Sama ilus koht kui Fort Lauderdalegi. Väga lahe oli näha tõelist Ameerika kodu ja tõelisi ameerika inimesi nii lähedalt. Nimelt oli terve nende perekond täiesti amerikaniseerunud, aga pereema ise rääkis puhtalt eesti keelt. Lapsed olid niii numparid, voodid laeni kõrged ja telekas terve maailma suurune. Käisime kõik koos külmutatud jogurtit ja sushit söömas, megalahedas kommipoes, kus oli absoluutselt kõike, mida lapsehing ihaldada võiks ja niisama jalutamas. Ülitore oli ja nii palju jäi Palm Beachist nägemata, aga aega lihtsalt ei olnud. Kui meil oleks nädal aega veel olnud, oleks saanud igal pool kõik otsad kokku tõmmata, täpselt nii palju päevitada ja täpselt niipalju kõigest näha, kui hing tahtis. Kuna see nädal jäi puudu, siis järelikult tuleb kunagi tagasi minna. Nii uskumatu kui see ka pole, kolm nädalat jäi väheks. Kuna meie tagasilend oli Fort Lauderdalest Newarki, siis ma jõudsin lennukist imeilusat New York’i siluetti näha. Südames kriipis lausa, et sinna ei jõudnud minna. Samas me käisime väga palju ringi ja tegime nii palju kui jõudsime, või isegi rohkem. Me ei jõudnud ka kruiisile, kuhu meil oli alguses suur plaan minna. Niiet ka see on järgmise USA reisi must do. Kruiisi kiidetakse väga, keegi ei tea kedagi, kes oleks tagasi tulnud ja seda maha teinud. Vastupidi, kõik on alati väga vaimustuses. Igatahes, maailmal on meile niiiii palju pakkuda, nii palju paiku, kuhu tahaks oma elus jõuda, aga niiii vähestesse saab jõuda. Loodetavasti on mul veel palju seikluseid ees. 

Minu tagasisõit kestis kokku igasuguste maandumistega peaaegu 24 h ja selle jooksul magasin ma 2-3 h. Kõige pikem lend, mis kestis 8 h, möödus mul ainult filme vaadates. Ma lihtsalt ei raatsinud mitte vaadata ja und ka polnud. Nüüd, kus ma sellest kirjutasin, tuli mulle meelde, et ma vaatasin väga head filmi Emma Watsoniga. The Perks of Being a Wallflower. Kui viitsite, siis vaadake kindlasti. Eestisse jõudsime kella kuueks esmaspäeva õhtul. Koju jõudes pakkisin ruttu asjad lahti, sõime, jõime veini ja niisama ajasime juttu. Siis panin kähku arvuti tööle ja asusin ennast uuesti Eesti asjade ja uudistega kurssi viima. Eelkõige alustasin enda seltsielust. Rääkisin Lauraga kella kaheteistkümneni öösel vähemalt ja lõpuks tuli uni silma. Teisipäeval ärkasin kell 16.15 päeval. See oli minu suurim viga, sest praegu kirjutan ma seda kõike siia kell 6.13 Kolmapäeva hommikul, kuna mul lihtsalt ei ole und. Ma läksin nö magama kell 2, vähkresin kella 4ni ja siis hakkasin eksamiks konspekti kirjutama, loobusin lihtsalt voodis ajaraiskamisest. Nüüd olen veel jõudnud blogi kirjutada ja varsti juba ärkavad vanemad, et tööle minna. Ma vist magan päeval ja õpin öösel, et neljapäeval otse eksamile minna. Loodetavasti saan oma rütmi kiiremas korras tagasi. Kuigi reis meeldis mulle üliväga, siis kodus olemine pole sugugi masendav. Kolm nädalat on piisavalt pikk aeg, et uue hooga tagasi tulla ja natuke siin pimedas ja külmas Eestis jälle toimetada. Seal olles oli väga nukker hakata ära tulema, aga kui oled juba Frankfurdi lennujaamas, siis ihkad ainult enda koju oma voodisse. Isegi Selveris oli eile tore käia, kuna nii kaua polnud vajadust sinna sattuda ja see küsimus “Mida me täna sööme?” ei olnudki niiiiii raske ja peavalu tekitav kui tavaliselt. Lisaks tähistasime emme sünnipäeva, mis tal tegelikult lennukis juba kätte jõudis. Juba Frankfurdis jõime šampust, niiet kui lend hakkas, siis ma olin täiesti svipsis, ja isegi kahetsesin, et ma nii svipsi jäin, kuna hakkas veits pohmaka tunne tekkima üleväsimusest. Positiivne külg oli see, et nii magus uni tuli. Nüüd ma hakkan küll lõpetama, sest ma päris valges ei tahaks magama minna. Igatahes, aitäh kõigile, kes viitsivad lugeda ja loodetavasti on mul teile tulevikus veel midagi huvitavat pakkuda :) Praegu aga tsaukitsau! 

PS! Tegin pildiuputuse eelmistesse postitustesse. Varsti panen siia ka.

Minu Florida (jätkub)

Jõulud

2012 jõulud olid Miami Beachil.  Kuna jõuluaeg on rohkem perega koosolemise aeg, siis 2013 aasta jõulud on ilmselt ikkagi Eestimaal. Kolmandat korda minema minna oleks sugulaste suhtes juba natuke inetu. Kuna meid on siin kolm perekonda, siis tegime jõulusöömaaja uhkes restoranis ja toit oli ülimaitsev. Kõik jäid rahule. Nagu ma siin juba enne tuhat korda mainisin, siis hinnad on siin igal pool vägaaaa kõrged ja selle õhtusöögi eest tuli jälle hing maha müüa, aga ei, jõuluõhtu peabki eriline olema. Niiet ei tasu kurta. Pärast seda läksime Ocean Drivele jalutama. See on üks Miami Beachi kuulsamaid tänavaid ookeani ääres, kus on väga palju baare, restorane, poode ja klubisid. Miami edevamad glämmivennad käivad seal enda uhkeid autosid demonstreerimas. Mul õnnestus isegi paari toredusega pilti teha. Üldse on see tänav päris huvitav, tore ringi jalutada, inimesi/autosid vaadata, kokteile juua ja poodides käia. Kokteilidest on siin üks hea ja kuulus jook Miami Vice. Niiet kui kunagi peaksite sinna sattuma, siis. Magus aga hästi nämmu. Nii muuseas kõndis seal Ocean Drivel ringi mingi mehike leemur õla peal :D see oli ka järjekordne very interesting asi. Sain ka väga laheda videolõigu, kuidas mu mamps tegi mustanahaliste kabrioleti juures pildipoose, samal ajal kui auto räpist õõtsus ja mehed sees olid siukeste nägudega, et jeje, we so cool. Aga nad olidki coolid. Praegu on kõige kuulsam räpilaul siin Asap Rocky- Fucking Problems, mis on mulle üliväga meeldima hakanud. Iga nigga, kes siin vähegi parema autoga ringi sõidab, laseb seda laulu tervele tänavale.

Nagu üks õnnelik pere

kuulus Key Lime Pie natuke uutmoodi

Versace maja

Key West

Pärast jõule oli paar päeva puhkamiseks, kuni tuli kohvrid kokku pakkida, asjad auto peale visata ja pikem autoretk ette võtta. Kuna me olime juba nädal aega Miami Beachil olnud, siis tuli oma rendiautole ka natuke valu anda ja üldse Floridas veidike rohkem ringi liikuda ja napilt saimegi Key Westi enda sihtpunktiks panna. Key Westi on Miamist umbes 3,5-4 h sõitu, aga kuna meie järgmine sihtpunkt oli Orlando, siis sellega olid juba nutusemad lood (Key Westist sinna 7-8 h sõitu). Aga ei, see meid ei hirmutanud ja otsustasime võiduka lõpuni minna. 25. dets otsisime bookingust hotelli, aga just siis kui hakkasime bronnima, kadus see ära. See oli meie ainuke variant, kuna praegu on siin täielik tipphooaeg ja Key Westis olid absoluutselt kõik hotellid täiesti välja müüdud. Kui bookingu lehelt Key Westi sihtkohaks panin, siis reaalselt lõigi ette null tulemust. Sellist nalja pole küll kunagi varem näinud. Pika otsimise peale meil siiski vedas ja saime üheks ööks toa. 26. Dets hommikul alustasime varajaselt sõitmist ja kohale me jõudsime. Kuna Floridas on palju krokodille ihihi :D siis oli päris pikalt teeäärtes sildid crocodile crossing . Ma jälgisin igat teeäärset veekogu, aga no mul ei õnnestunud ühtegi krokot näha, ma olin megapettunud. Aga tagasi Key Westi juurde. See on kõige lõunapoolsem osa Florida Keysist. Key Westist Kuubale on 90 miili ja hea ilma korral pidi olema seda isegi võimalik näha. Käisin ise ka seal Kuuba punktis, aga Kuubat näha polnud. Vb on see mingi jama jutt ka, et on näha, ei tea. Key Westi sõites sõidad enamuse aja üle suurte sildade või mööda üherealist teed, nii et mõlemale poole jääb ookean või siis väike maalapike, mis on täis pikitud igasuguseid poode, söögikohti, villasid, jahisadamaid jne. Essal päeval jõudsime Key Westis käia ainult põhitänaval ehk Duval St., ühes kuulsamas pubis Sloppy Joe süüa ja pärast paljukiidetud päikeseloojangut vaadata. Päikeseloojangu värk oli suhteliselt koomiline. Seda sai näha ühelt rannaäärselt promenaadilt, mis oli paksult igaaaasuuuguseid turiste täis. Ps, siin on megapalju pilukaid :D ihihi. Nii paksult, et pmst ma ei leidnud normaalset kohta, kust pilti teha. Miks see koomiline on, on see, et see päikeseloojang oli nagu iga teinegi päikeseloojang, ainult et seda oli kogunenud vaatama väga väga väga suur mass turiste. Täielik turistilõks. Päikeseloojang pole just selline asi, mida tahaks megarahvasummas vaadata. Hea oli see, et ilm oli nii soe ja hea. Kuna meil oli veel nii palju asju vaja näha ja teha, siis me võlusime napilt veel järgmiseks õhtuks ka toa välja ja tänu sellele tegime 27. Dets kõikidele tähtsamatele vaatamisväärsustele ringi peale. Jõudsime käia Hemingway muuseumis, liblika muuseumis ja 90 miles to Cuba pointis ja veel uuesti Duval streedil jalutada. See on väga armas tänav, hästi paljude kunstigaleriidega, t-särgi poodidega, suveniiri poodidega ja restoranidega. Meil läks asi nii kähku, et saime isegi 1,5 h veel rannas mõnuleda. Õhtusöögi tegime Duval St. Õhtul läksime vara magama, kuna oli vaja 8 h Orlandosse sõitma hakata. Üldiselt võttes on Key West väga armas koht ja Floridasse minnes peaks kindlasti jõudma seal ära käia. Seal on hoopis teistsugune vibe kui Miamis. Kuna meil ainult kaks päeva aega oli, siis ei jõudnud ma minna snorgeldama ja seal pakutakse ühte eriti põnevat kohta, mis on Kariibide iluga võrreldav, aga kahjuks on see nii kaugel, et laevaga minnes võtab see kõik terve päeva aega (Fort Jefferson Dry Tortugas National Park). Väike lohutus oli see, et sinna olid nagunii kõik kohad välja müüdud.

Southernmost point

Duval street

Sloppy Joe's

Add caption

Butterfly museum

Hemingway muuseum

Orlando

8 h sõitu ei olnudki täielik põrgu nagu ma kartsin. Oli hoopis täiesti okei sõit. Kui Miamist Key Westi oli minek täieik junn, siis nüüd läks Orlando sõit ikka väga kähku. Ju ma olin vaimselt nii valmis millekski kohutavaks ja kartsin seda 8 h nagu mingit piinapinki. Meie GPS on kõige suurem kanaaju maailmas. Vahepeal ei lase meil mööda kiirteid sõita ja tahab meid pidevalt nendelt maha suruda kuskile väikestele teedele. Esimestel päevadel, kui me GPSiga ära polnud harjunud, siis me aint puusse panimegi. Igatahes Orlandosse jõudsime me reedel kella neljaks päeval. Orlandos oli meil Hiltoni hotell, mis oli megailus võrreldes tolle Hilton Doubletreega, kus me Key Westis olime. Palju sõbralikumad töötajad ja nii hotell kui tuba olid väga ilusad. Siin on enamustes hotellides need kõrged printsess herneteral voodid . Kohe kodune tunne. Kuna ma olen vaene üleliigne üksik inimene, kes on mõned korrad pidanud lisavoodil/sofal magama, siis on 5 padjaga kõrges voodis uni parimast parim. Kuna Orlandosse minnes on pmst kaks varianti mida teha, kas shopata või külastada igasuguseid (lõbustus)parke ja reedel poleks me ühtegi parki jõudnud näha, otsutasime, et lähme viime ennast nende kuulsate outlettidega kurssi. Orlandos on päris mitu megasuurt outletti (Orlando Premium Outlets), mille kohta Tripadvisoris kirjutatakse, et need isegi USA parimad. Osad inimesed liikusid seal kohvritega ringi, et kõik oma ostud sinna suruda. Kusjuures kaup on seal väga korralik ja ilusaid asju ikka leiab, aga ütleme nii, et hinnad on ikka suhteliselt tavalised. Enamasti oli poeshinnast 30% odavam. Igaljuhul olid Orlando outletid ka tohutult rahvast täis. Parkimiskohta on päeval seal väga raske leida. Seepärast on mõttekam minna kas juba hommikul või täitsa õhtul, kui vähem rahvast ja saab normaalselt liikuda. Aga üldiselt ikkagi üllatasid need outletid mind väga positiivselt, riided ei olnud 5 aastat tagasi pärinevast kollektsioonist ja ilusaid asju oli küllaga.

Kuna me läksime Orlandosse eelkõige Universali pärast, siis üks päev jõudsime ka Universalit külastada. Kui ma enne ütlesin, et igal pool on palju rahvast, siis seal oli täiesti hullumaja. Seal oli päeval võimatu kõndida, sest see oli puupüsti rahvast täis. Seal on kaks parki Universal Studios Orlando ja Island of Adventure kõrvuti. Mina nagu väike laps ma olen, sain mõlema pargi pileti ja tsillisin väiksemate lastega kaasa. Aga igaljuhul, kujutage ette, eelmine päev oli megasoe ilm, isegi lämbe, ja meie pargipäeval oli umbes 5 KRAADI????? Kuna see oli meie ainuke päev, millal parki minna, siis meil polnud varianti ka, et mingil teisel päeval parema ilmaga minna. Anyway, sinna me läksime, ja peale selle, et seal oli jääkülm, oli rahvast nii palju, et parimate atraktsioonide järts oli 120 minutit. Kujutage nüüd ette, et viie kraadiga, kui sul pole selliseid riideid reisil kaasaski, on vaja kaks tundi oodata õues järjekorras :D Aga kõige selle halva kõrval olid need kaks parki ikkagi lahedad, ja ma kujutan ette, et kui need kaks miinust oleks likvideeritud, siis oleks see veel eriti mõnus olnud. Neid miinuseid on suht lihtne likvideerida. Esiteks, ära mine sinna tipphooajal (pühadel) + nädalavahetusel, teiseks ilmaga lihtsalt oli meil täielik ebaõnn.  Ma sain Harry Potteri maal ära käidud,  ja isegi 2h järjekorras seista , aga see tasus ära.  Ma olin sellest HP ridest täiesti vaimustuses. Ma vist olin terve selle sõidu aja suu kõrvuni peas ja pilve peal. Ostsin endale HP kindad ja salli, šokolaadikonna ja siis need kommid, mis võivad olla oksemaitselised :D:D. Terve HP osa selles Island of Adventure pargis oli ülihästi tehtud, võlukepipoed, kommipoed, pilapood, kõik poed, kuhu sai sisse minna. Adventures jõudsin veel ühele atraktsioonile, ja siis pmst oli juba õhtu käes ja läksime teise parki. Selleks ajaks oli õnneks rahvast vähem ja ma jõudsin seal peaaegu kõik lahedad kohad läbi käia. Kui keegi peaks kunagi kuhugi Universalisse sattuma, siis Simpsonid, Mummy ride ja Despicable Me olid väga toredad. Niiet minu päev pargis oli hommikust täitsa lõpuni õhtul kella poole kaheteistkümneni välja. Neid parke soovitan igaljuhul kõigile. Ei soovita ainult neid pühade ajal külastada, sest järjekorrad on väga suur ajakulu, samas kui pargi pilet on ülikallis. Jama oleks maksta nii suurt summat kahe atraktsiooni eest ühes pargis.