Eelmisel nädalal, kui ma palavikus vaevlesin, tuli tuju ise midagi valmis meisterdada. Võtsin kapist vanad lühkarid ja tegin väikse makeoveri. Üritasin tumblri stiili teha ehk siis imelikke ja liiga paljude asjadega, aga õnnetuseks jäid ikkagi küllaltki tagasihoidlikud. Tegelikult tegin seda ühe võistluse jaoks, kuna päris tavaliseks kandmiseks ma selliseid ei teeks. Kuigi okou ma olen neid juba ühe korra kandnud. Tahtsin Steni šokeerida, aga ei tulnud välja :D Igatahes lõikasin tagumised taskud küljest, tegin püksid lühemaks, kuna pikkus oli veidike ebamäärane. Kasutasin ainult sel hetkel kodus leidunud vidinaid ja materjale. Värvilised ruudukesed sain ühelt vanalt pluusilt, kust sai veel miljon blingi näpata. Ma ei viska kunagi ühtegi vana asja ära, kust saab midagi küljest võtta või välja lõigata ja uuena kasutada. Mu pärli/blingi karp on seetõttu väga suure valikuga ja never know, kui need ära kuluvad. Aga nüüd paar pilti tulemusest.

Elu õpetab

Nii, siin järgmises lõigus on postitus, mille ma kirjutasin üleeile, aga ainult seivisin. Mõtlesin, et päris postitama ei hakka, kuna liiga emotekst. Aga lugege ikka.

Miks on nii, et kui kõik eluks tähtis on liiga hästi ja peale heade uudiste halbu ei tulegi, siis lõpuks hakkad hirmunult ootama seda halba uudist, mis kõik jälle tasakaalu viiks. Kauaks sellist õnne lihtsalt ei saa jätkuda. Kunagi ei jätku. Aga praegu on küll selline tunne, et mu elu vahepeal nagu rikuks seda kunagi ei jätku reeglit. Kõike head on juba liiga palju juhtunud.

Ma sõnusin iseenda elu ära. Igatahes, ärkasin mina eile kell seitse hommikul tohutu peavalu peale üles. Parema silmakoopa taga oli kummaline tuikav valu. Ma pole siiani suutnud otsustada, kas valutas pea või valutas silm, igatahes ma ei suutnud silmi lahtigi hoida, sest valu oli liiga suur. Magamine oli samuti välistatud. Vahepeal läks süda pahaks. Läksin emme juurde ja ütlesin, et mul on paha. Siis sain natuke aega kuulda oma ema vanahead lemmar teooriat, kuidas arvuti taga istumine on kahjulik, ja kui ma jätkan oma voodis pikali läpaka taga passimist, siis lõpuks ma rikun oma tervise täiesti ära. No ma tean, et ta oli õigus, aga asi ei tundunud siiski arvutis olevat. Emme sai mulle peraarsti aja. Läksin siis kella kümneks arstile, arst ütles, et asi on mu väljaravimata põskkoopapõletikus ja nüüd kaks varianti, kas alustame uue antibiotsi raviga, või saadetakse mind Mustamäele erakorralise meditsiini osakonda uuringule. Valik oli suht nigel, antibiootikumid ei ole mind viimased kolm korda üldse aidanud ja uuesti nende juurde pöörduda oleks mõttetu. Suundusin issiga Mustamäele. Seal veetsin kokku 3,5 h, tehti kompuutertomograafia jne. Kuigi pidev passimine oli väga tüütu, siis samas ma teadsin, et teistel inimestel on palju tähtsamad mured, luumurrud jne ja mina oma põskkoopaga. Selle 3,5 h jooksul sain korralikult arutleda selle üle, et miks ma arstiks/õeks õppima ei läinud. Enne ma olin nii kindel, et see ei ole üldse minule, aga eile ma lihtsalt jälgisin, ei tea kas asi on vanuses, aga lõpuks oli isegi väike kahetsus sees. Kui pildid valmis said, kutsuti uuesti kabinetti, ja öeldi et põskkoopapõletik on minimaalne, seda pole mõtet loputama hakata. Aga et paremal pool ühe hambajuure juures võib olla tsüst. Jess! Mõtlesin, et see küll hea pole, aga arst rääkis nii positiivselt kõigest, nagu oleks mulle homse päeva ilusat ilma ette ennustanud :D Igatahes soovitas hambaarstidel asi üle vaadata ja hiljem allergia teste tegema minna. Siis võtsime uue suuna hambaarsti juurde. Kell oli vahepeal 16. 00 saanud. Hambaarst ütles, et tsüstid tulevad ja lähevad, et see pole midagi hullu ja et hambaga saab olla see seotud ainult siis,  kui hammas surnud oleks. Nii mul tehtigi hamba elusolemise proov :D Igatahes olid kõik mu kahtluse all olevad hambad elus. Lõppkokkuvõttes on nüüd nii, et miks mu silm/pea valutas, seda ma ei tea. Maybe mul on see aasta vanune nohu allergiast ja silma/pea valu on lihtsalt tüsistus. Ma ei tea, ma oleks nõus juba ükskõik mida tegema, peaasi, et ma sellest nohust lahti saaks.