Nädal aega Miamis on peaaegu läbi saamas. MA ISE KA EI USU, et ma siin olen, aga süda tantsib koguaeg happy dance. Lennuki peal olles mõtlesin, et midaaaaa ma ei jõua lihtsalt mitte kunagi kohale. Vahepeal oli ikka kopp nii ees kui olla saab. Pole kunagi sellist kehva lendamist olnud, aga asi oli selles, et kui Aasiasse lennates olen ma läinud nö öölendudega, siis nüüd seekord oli meil päevanelend. Ehk siis peale selle, et ma öösel korralikult inimese kombel magada ei jõudnud, kuna ärkasin kell neli, siis pidin ma ka lennukis päevasel ajal kümme tundi piinlema. Ma pole jõudnud siia ühtegi sõna kirjutada, kuna esiteks võttis sisseelamine ja uue ajavööndiga harjumine päris kaua aega. Lisaks oli veel takistuseks see, et ma udu jätsin oma läpaka laadija usa otsiku koju ja siis elasingi kolm päeva vähemalt ilma läpakata. Nüüd soetasime endale eriti junni adapteri, aga ajab asja ära. Tehnoloogilist poolt silmas pidades on mu reis ikka täielikult sakkinud, sest lisaks adapteri mahajätmisele unustasin ma ka kõikide fotokate usb kaablid koju :D no täitsa haige, ma ei saa ühtegi pilti kolme nädala jooksul arvutisse laadida. Ma võtsin kogemata vale juhtme kaasa. Seepärast pean ma kõik postitused ilma piltideta tegema ja need hiljem juurde panema:( aga vb ajavad telefoni pidlid ka natuke asja ära. Ma alustan täitsa algusest nüüd nii kuidas mu mälu lubab.
Meie pikk teekond nägi välja selline: Tallin- Munich, Munich-Charlotte ja Charlotte-Fort Lauderdale. Esimene lend oli mingi 2,5 h kui ma õigesti mäletan ja see oli täitsa ok. Teine lend oli lihtsalt kohutav. Mul oli niiiiiiiiii kitsas, und ei olnud üldse, kann valutas ja kõik oli jama. Tegelikult oleks olnud täiesti okei, kui ma ei oleks varem oma isa juttu usaldanud ja olnud megaõnnes sellepärast, et lend ainult 8 h kestab. Kui me olime 5 h lennanud ja silme ees juba terendas see kohale jõudmise mõnu, siis ma avastasin, et aiia bjgapegjaie sa nahka teed, KOLME TUNNI ASEMEL ON VIIS TUNDI vaja veel üle elada. Ma olin niiiii pettunud, sest mu igasugune õnnelik ootus muutus täielikuks masenduseks. Terve lennu jooksul magasin vist kokku 2 h max ja ülejäänud aja nokkisin või vaatasin filme. Vähemalt sain uue Jääaja ära vaadatud, aga eesti keeles on see ikka palju kodusem ja naljakam. Eks ma olen eesti häältega juba nii ära harjunud ka, et asi oli lihtsalt võõras. Kui me lõpuks Charlottes maandusime, siis ma ei suutnud jumalat ära tänada, et ta mu piinad lõpetas. Essat korda USA pinnal. Nüüd oli vaja igasugused tolliasjad ja muu korda ajada. Tollis läks suhteliselt kiiresti. Meie mehike oli väga konkreetne ja isegi natuke ülbe, aga meie õnneks piirdus ta ainult ühe küsimusega. Kolmas lend oli jälle umbes 2,5 h või natuke vähem, aga see oli nagu paradiis võrreldes eelmisega. Lahendasin ristsõnu ja lõpus jõudsin mõneks ajaks silmad kinni panna. Kokkuvõttes läks lend megakiiresti, kuna 2,5 h pole ikka mitte midagi võrreldes kümnega. Kui kohale jõudsime, oli vaja rendiautoga jändama hakata. Leidsime oma rendifirma ruttu üles ja siis hakkas vanahea pähemäärimine. Kuigi alguses oli meile lubatud üldsegi teine auto (JEEP), siis öeldi meile, et seda ei saa, saab samaväärse (KIA), ja minu padre oli suhteliselt nördinud, sest tegelikult oli kokkulepe ikka täiesti teine. Asi lõppes sellega, et meile tehti megaholiday pakkumine JUST FOR YOU jne jne vana hea jutt, ja selle õnge me ka muidugi läksime ning tulemuseks oli auto upgrademine. Meid juhatati parklasse ja öeldi, et tehakse üllatus. Põhimõtteliselt me ei teadnud, mis auto me saame, aga lubati, et on hea. Väike ärevus oli sees, et nüüd kas saime täiesti vastu pükse või ikka oli asja eest. Esimesena pakuti Infinityt ja siis küsiti, et kas olete sellega rahul, või tahate midagi muud? Mina mõtlesin kohe, et misasja, päris inetu oleks öelda, et ei see ei sobi, võtame kohe selle ära :D ja õnneks nii otsustasimegi. Alguses olime täiesti kahevahel, et kas on ikka mõtet üldse nii uhke asjaga sõita, aga nüüd kui oleme sellega parajalt sõitnud, siis oli ikka väärt küll. Kui ikka ükskord nii kaugele tulla, pole mõtet väga kokku hoidma hakata. Kui läksid trummid, siis mingu ka pulgad:D Või mis pidi see nüüd käiski. Kuna me maandusime Fort Lauderdales siis pidime hakkama Miamisse sõitma, õues oli pime ja kõik lennust väga väsinud, sõit suhteliselt pingeline. Väga raske oli aru saada, kust kuhu minema peab ja GPS vedas meid mitu korda alt. Nüüd nädal aega siin olles on täiesti normaalne, et keegi koguaeg kuskil laseb signaali, inimesed ei lase üldse autodega sõites kedagi enda ette ja üleüdse ollakse liikluses ülbed. Ma ei tea miks siin asjad nii käivad, aga nii need igatahes on. Lõpuks jõudsime Miami Beachile Collins Ave-le, kus meie hotell asub. Olime kõik nii kutud, et saime teise kahe perekonnaga kokku ja tähistasime saabumist klaasikese veiniga ja siis ruttu tudule :). Aa hotellitoast nii palju, et kui üldse ükski hotellituba maailmas saab nii meie kodu moodi olla, siis see. Peale selle, et toonid on samad on isegi mööbel megasarnane. Tunneme siin ennast väga koduselt.
Üleüldse on siin suhteliselt kallis. Nii söök kui jook. Õhtul läksime Lincolni tänavale, kus on megapalju poode ja restorane. See on Miami Beachi üks põhitänavaid. Väga ilus koht ja sinna kavatsen ma uuesti minna. Polegi siiani jõudnud, sest iga päev on tegemist olnud. Lincolnil tegime kõik koos ühise sushisöömise. Pärast jalutasime ringi ja käisime poodides ringi. Pean tunnistama, et kui ma esimest korda VS poodi astusin, siis ma mõtlesin küll, et omg, mida ma siit võtan ja mida ma siia jätan, sest ma lihtsalt kõndisin poes ringi ja kõik mu inglid ja kuradid mu õlgadel olid ühele meelel ja sädistasid võidu et : jep, seda ma tahan, jep seda mul on vaja, appi, selle ma pean lihtsalt ostma jne :D Nüüd ma olen juba natuke kriitlisema meelega ja pea on natuke shopingukainem. Essal korral ma ei ostnud mitte midagi, ma olin ikka veel väsinud ja poleks jaksanud midagi proovima hakata. Pmst ma polegi siiani sealt midagi erilist ostnud peale viie paari alukate :D aga see ei loe, viis paari maksis koos maksudega (7%) umbes 28 dollarit ja kuna kolm nädalat on suhteliselt pikk aeg, siis see oli hädavajalik ost. Poodidest nii palju, et kui ma essat korda ringi kõndisin, siis mõtlesin küll, et see tõesti ongi shopingu paradiis, ja ma mõtlen seda siiani, aga miinus on see, et siin pole ikka midagi nii odav kui ma lootsin. Viga on ilmselt ka minus, sest pigem ostan vähe ja kalleid kui palju ja odavaid asju. Ma võin ju osta neli odavat särki või mis iganes hilpu aga igaljuhul eelistan selle asemel nt ühte korralikku kleiti. Asi on juba sellepärast nii, et üldjuhul ostan ainult siis asja, kui ma tunnen seda proovides sekundiga, et jepp see mulle sobib ja seda ma tahan. Ja kallimate asjade puhul on alati suurem tõenäosus, et asi istub hästi seljas ja on ilus ka. Jah, firmariided on natuke odavamad kui Eestis, aga reaalselt midagi kokku krahmata ja kümnete asjade kaupa ühest poest asju soetada on küll välistatud. Samamoodi Vs-is. Kavatsen endale sealt spordiretuusid ja pluusi osta, kui mullle need selga sobivad, aga need pole sugugi odav lõbu seal. Veits loodan ikkagi selle peale, et pärast jõule tulevad soodukad ja sellepärast hoian ikka väga tagasi ennast shoppamisel. Juba praegu on paljudes kohtades 30 protsenti, aga see pole ikkagi piisav, et osta asju, mis pole otseselt hädavajaliku või siis *pean saama või muidu suren nimekirjas. Nelja päeva pärast lähme Orlandosse, kus on megasuured ja paljukiidetud outletid. See on veel üks põhjus miks ma ennast praegu tagasi hoian.
Kui ma enne ilma kiitsin, siis nüüd ma pean natuke oma kiidusõnu tagasi võtma, sest reedel saabus meile natuke külmem ilm. Õhk oli soe, aga kuna päike oli terve päev pilve taga, siis randa polnud mõtet minna. Praegu on igal pool mujal Usas lumetormid ja selletõttu jõudis külm ilm ka meile. Laupäeva hommikul oli meil üldsegi ainult kümme kraadi sooja. Päeva edenedes jõudis ikkagi õhk vist 18 kraadini soojeneda, aga alguses oli küll suhteliselt nigel olla:D. Kuna reede oli jahe, siis sobis see megahästi mingi malli külastamiseks, ja selleks osutus Aventura mall. Seal ma saingi oma esimese shoppamise isu ära maadnada ja nüüd ma olengi valmis ennast Orlandoni hoidma. Shoppasime mõned tunnid ja lõpuks olime vässupässud ja tulime tagasi koju. Kuna meie hotellis on kõikides tubades köögid sees, siis otsustasime kolm õhtut teha ise süüa, iga pere üks päev ja nende juures :). Nüüd täna pühapäeval käisime ikkagi väljas söömas jälle. Eile, kui oli see külma ilma lagi, siis oli jälle rand välistatud. Käisime issiga kahekesi Miami Museum of Science'is , mida ma siiski lõppkokkuvõttes eriti ei soovitaks, see on lõbus ainult väikestele beebidele:D Paar lahedat asja sai seal teha, aga ütleme nii, et viisakalt öeldes oli see üsna aegunud ja vajaks remonti. Õues sai seal ka paari lindu ja looma vaadata, aga suhteliselt nukker oli vaadata linde, kes olid aheldatud mingi nööriga ühe koha peale kinni, et nad ära ei lendaks, ja kõike selleks, et turistid neid vaadata saaks:(
Kuna meile jäi teepeale Vizcaya, mille kohta ma olin soovitusi lugenud, siis ütlesin issile, et peaksime seal ka ikka ära käima. Mul pold õrna aimugi, mis see tegelikult on, teadsin ainult, et midagi ajaloolist ja ilusat. Tegemist oligi ajaloolise villaga, mille ümbruses oli tohutult suur ja ilus aed. Villa oli kuulunud kunagi ühele väga jõukale töösturile ning ausalt, see oli seest ikka nii uhke ja ilus, et iga tuba ajas ahhetama. Iga element oli keeruliste nikerdustega ja võimalikult eriline. Kõik oli väga hästi säilinud ja peaaegu sada aastat vana. Kahjuks oli seal pildistamine keelatud ja kuna ma ei julgenud rebelit mängida, siis pole mul midagi teile sellest ilust näidata:( Kui ma seal ringi kõndisin, siis esimene asi, mis mul meelde tuli, oli raamat "Uhkus ja eelarvamus". Ma arvan, et see on kindlasti üks kõige paremaid vaatamisväärsusi Miamis. Pilte õuest pean ma siia hiljem lisama, sest praegu pole mul ühtegi võtta, aga luban, et aed oli sama ilus kui villa seest.
Lisaks muuseumile ja Vizcayale läksime õhtul NBA mängu vaatama. Ma ei teagi, kumb mind rohkem huvitas, kas mäng või Miami Heati tantsutüdrukud, aga ma jäin kõigega nii rahule. Mäng toimus American Airlines Arenal, mis tundus juba väljast hiigelsuur, aga seest seda saali vaadates tuli lihtsalt külmavärin peale. See oli niii võimas, et ma ei jõudnud ennast ära tänada, et ma ikkagi otsustasin kaasa minna. Kuna kõik istekohad olid välja müüdud (sellest polnud hullu midagi, sest kui need oleks alles olnud, siis hetk enne seda maksid need 150 taala), siis leppisime seisukohtadega, üks inimene 38 taala. Seal müüdi kõikvõimalikku rämpstoitu, alkoholi ja nänni ja selline sagimine käis igal pool, et see oli täiesti omamoodi elamus. See mis saalis toimus oli veel omaette ooper. Ma filmisin üksjagu ja ilmselt näete mõnda lõiku sellest kunagi hiljem. Platsil oli kõige kuulsam mees ilmselt James LeBron, kelle kohta mul endal teadmiseid väga pole, aga nii palju ma tean, et nii mõnigi poiss fännab teda. Igatahes oli kogu see kogemus nagu filmis ja tõesti, USA ongi tõesti selline nagu filmides.
Teen siia nüüd üleüldse kiire kokkuvõtte sellest, mis ma siin tähele olen pannud.
Toidupoed. Need on vist ühed kõige põnevamad kohad, sest seal on niiiiii palju huvitavaid asju müügil, mida tahaks kõike proovida, aga aega pole ja samas vajadust ka mitte, aga nii palju kui ma jõuan nii palju ma üritan ikka ära proovida. Igasuguseid kastmeid, küpsiseid, konserve, külmutatud toitu jne on nii palju ja nii erinevad, et esimest korda, kui ma suuremasse supermarketisse satttusin, siis ma kõndisin ja uudistasin enamuse ajast ringi niiet ajakulu oli kokkuvõttes päris suur. Naljakas on see, et siin pakitakse kõik asjad sajasse väiksesse kotikesse, niiet lõpuks lahkud poest üle kümne kotiga, ühes kotis on nt ainult üks pakk muna :D. See on nii ajuvaba. Osad organisatsioonid võitlevad kilekottide ülemäärase kasutamise vastu samas kui siin toimub täielik priiskamine. Nagu ma enne mainisin, siis kõik söök/jook on kallis. Nt singipakk on 4 dollarit, juustupakk umbes sama jne. Kokkuvõttes tuleb ikka selline arve, et jube. Lambi hambapasta ka 4 taala. Kui ikka enamvähem täis ostukäruga maksma suunduda, siis arve võtab hinge kinni.
Otsekoheselt öeldes siiani olen ma väga vähe pakse inimesi näinud. Pigem on siin inimesed peenikesed.
Siin on jooksuparadiis. Mööda South Beachi randa läheb laudjas puitrada, mida mööda hommikuti jookseb igaaaasuuuuguseid inimesi. Nii filmistaari kehaga supersportlaseid kui ka täiesti lambi turiste, kohalikke, pikkade seelikutega usklike jne :D Ma pole sugugi kindel, kas need pikad seelikud, mida ma näinud olen, on tingitud usust või mitte, aga igal juhul on seda very interesting vaadata. Ilm on siin hommikuti täpselt jooksmiseks ideaalne ( kui mitte arvestada seda 10 kraadist hommikut). Ma tõesti ei ole tegelikult suur jooksusõber, aga pole olemas paremate tingimuste ja ilusama rannajoonega jooksurada kui siin. Selle nädala jooksul olen käinud kaks korda ja ilmselt lähen homme ka.
Tagasi tulles kaalun ma kindlasti rohkem :D Kahjuks unustasin ma enne reisi ennast kaaluda niiet säästan ennast šokist, aga kindel on see, et siin lihtsalt ei saa ennast tagasi hoida ja ilmselt väike kosumine on paratamatus ihihih.
Esmaspäev 24.12
niiiii lahe!!!!! häid jätkuvaid jõulukesi teile sinna soojale maale! :D
ReplyDeleteSulle ka kauneid pühi!!!!!!!!! :)
Delete